ämber

pidasin kaks või rohkem tundi vastu lõõskavas köögi-kuumuses;
tükeldasin jõhkral moel ära vähemalt kolmandiku kalkunit;
nutsin oma silmad punaseks sibulaid koorides/tükeldades;
praadisin selle kõik ära nuudlipakkidest pärit õliga, sest muud ei olnud;
pesin kõik tekkinud nõud ennastsalgavalt kohe ära, et need jalgu ei jääks;
tegin kogu selle toimetamise juures veel tuba korralikumaks;
tundsin ennast meeleheitel koduperemehena;
kannatasin kogu selle riituse ajal suitsunälga, sest polnud hetke aega ohatagi;
tundsin hirmu teadmatusest, mis sellest välja tuleb ja kas see söödav on;
ületasin ennast, keerates kokku midagi väga head;

ja seda kõike selleks, et kuulda: "ma ei taha süüa!"
positiivne külg selles loos on see, et vähemalt sain ise korralikult kõhu head sööki täis. kuigi oleksin leppinud ka vähemaga ja poleks viitsinud enda pärast küll sellist rasket teekonda ette võtta...

miljoni-dollari-küsimus

i feel like brian, but with differences: im not fucking around and i don't have debbie to figure me out... and oh yes, im not that old either :P
so the million-dollar-question is: do i ever get to see time when someone finally figures me out?

hooaeg

tõeline maapäeva-hooaeg on lahti läinud. nüüd vist hakkabki jälle nii olema, et laupäevad on täis inimesi maalt ja hobusega. iga järgnev küsimus on lollim ja tobedam kui eelmine. võta üks ja viska teist! juhtet kinni jooksutavamaid küsimusi pole ma tõesti ammu kuulnud :(

tugevad närvid

sain täna ühelt kliendilt komplimendi oma tugevate närvide pihta :P
situatsioon järgmine: seletan oma tavapärasel olen-kõigest-tüdinud toonil ühele kliendile igiammust füüsikaseadust, millest tema kohe mitte ei tahtnud aru saada. vaidles ja vaidles kuid mina oma nimetatul toonil kordasin talle närvi minemata juba pähe õpitud sõnu. lubas enam mitte meie juurde kunagi tulla (selliseidki varem nähtud, aga tulevad ikka taqgasi. valetada ei ole ka ilus!) ja lubas konkurentide juurest uurida, kas mu jutt ka tõele vastab. saatsin ta üsna rahulikul toonil minema ja lisasin, et ükskõik kuhu ta ka ei lähe, kuuleb ta sama juttu.
seda kõike nägi ja kuulis üks teine klient ja kui esimene pretensioonikas tegelane oli oma probleemidega lahkunud ütles, et ma vist olen sellel alal lühikest aega töötanud, sest mul on veel närvid korras. tema oleks juba ammu närvi läinud ja hakanud häält tõstma...

kaks näppu saatanale

ja nii ongi nüüd lood, et andsin oma viimased näpud saatanale ehk oma viimased ja ainsad vabad päevad sel nädalal loovutasin kerge ja sujuva liigutusega tööandjale. on ju minulgi teinekord (viimasel ajal küll liigagi tihti) vahel vajadus lisaraha järele ja kuna nii ehk naa on palgapäevani aega, siis ei olegi mul tegelikult vabade päevadega muud peale hakata kui tööl käia ja olla roosas usus, et järgmine kuu on tänu lisapäevadele asi lillelisem...

igale oma ehk joodiku jäätis

täna, täiesti juhuslikult kõikvõimalike tuttavate/sõprade blogindusi läbi sirvides meenus mulle oma. kahtlane.... aga siiski see mulle meenus. ma isegi suutsin välja mõelda miks ma seda blogi alles hoian. mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt seda ise jälle lugeda ja mõelda, et kunagi mul oli isegi mõtteid. nüüd aga upun oma ääretult igavasse töö-kodu-töö-töö-kodu stiilis elusse ja suudan vaevu millestki muust mõelda. rääkimata siis millegi vahva ja huvitava kirjutamisest. siiski-siiski tekib mul tavalise (kuigi ma seda ilmselt ei ole) inimese moodi soov kusagil ka omi mõtteid välja öelda ja mis saakski olla parem kui interneti avarustesse peituv vaadake-olen-nii-äge-et-oman-blogi blog.