südametu

otseloomulikult olen mina see südametu ja kalk kuju, kellele ei lähe teiste tunded ja mõtted korda. iga kord kui muutun haavatavaks saan ma kirvega kõige julmemal kombel seljahaava. miks ei võiks mõni ilus hetk jääda nii, nagu ta on? miks peab alati keegi kas siis tahtlikult või tahtmatult sellele vee peale tõmbama? ja kes üldse saab võtta omale õiguse teada mida ma tunnen või mõtlen? lugesin just hetk tagasi ühe kalli inimese blogist, et ka temal on vähemalt samasugune mõte. siinkohal tsiteerikski teda: sina pead teiste tunnetega arvestama, aga teised võivad sinu tunnetega arvestada.
elu on imelik, aga päris põrguks suudavad selle ikka ainult inimesed muuta...