ämber

pidasin kaks või rohkem tundi vastu lõõskavas köögi-kuumuses;
tükeldasin jõhkral moel ära vähemalt kolmandiku kalkunit;
nutsin oma silmad punaseks sibulaid koorides/tükeldades;
praadisin selle kõik ära nuudlipakkidest pärit õliga, sest muud ei olnud;
pesin kõik tekkinud nõud ennastsalgavalt kohe ära, et need jalgu ei jääks;
tegin kogu selle toimetamise juures veel tuba korralikumaks;
tundsin ennast meeleheitel koduperemehena;
kannatasin kogu selle riituse ajal suitsunälga, sest polnud hetke aega ohatagi;
tundsin hirmu teadmatusest, mis sellest välja tuleb ja kas see söödav on;
ületasin ennast, keerates kokku midagi väga head;

ja seda kõike selleks, et kuulda: "ma ei taha süüa!"
positiivne külg selles loos on see, et vähemalt sain ise korralikult kõhu head sööki täis. kuigi oleksin leppinud ka vähemaga ja poleks viitsinud enda pärast küll sellist rasket teekonda ette võtta...