kohatud kommentaarid

pärast seda kui personalijuht (naissoost) ühte lapsevankrisse piilus ja arvas, et teeb roosadest riietest omad järeldused ei suutnud ma oma suud pidada ja teatasin, et ma siis teen ka omad järeldused tema sinisest rõivastusest...

ühele õnnetule nais-kolleegile suutsin pärast vanuseteemalist juttu ja küsimust, et temast ma ju ikka vanem ei ole, öelda, et keegi pole temast vanem. ei midagi erilist, aga sel hetkel võttis kõiki asjaosalisi sõnatuks...

ennast ka vahel üllatab, milliseid kommentaare mu pisike suukene võib kuuldavale tuua. need kaks on kõigest viimase paari päeva näited minu mölapidamatusest (no shit, sherlock) ja seda juba tööjuures. iseenesest ei olekski see nii kohutav kui see toimuks tavapärase suhtlemise käigus omade sõpradega, nemad juba reeglina teavad minu teravat keelt ja selle mõju, aga oh ei, mul on ju vaja seda kõikjal ja kõigile tutvustada. oh mind naiivset küll kui mõtlesin, et pole vast kõigil töökaaslastel midagi minust peale sünnikuupäeva, nime ja telefoni numbri teada. ma lihtsalt ei oska suud õigel hetkel kinni panna ja vaikida. kümneni lugeda ma ka enne oma mölamulgu avamist ei oska. vaikimine on nõrkadele. järgmine hetk saadan samasisulisi kommentaare juba klientide suunas... mitte, et ma seda juba varjatud kujul poleks teinud, aga õnneks olen ennast vähemalt nii palju suutnud vaos hoida, et varjatud sarkasmist seni keegi kas pole aru saanud või vastupidi on aru saanud. eestlastel üldiselt (seda sõna rõhutaks siinkohal eriti) saavad sarkasmist aru... ei kujutaks väga ette, et peaksin vähemalt poolte oma lausete lõppu lisama "im kidding", sest muidu võetakse öeldut väga sügavale südamesse...