mõni inimene on ikka väga imelik

millegipärast on mõni inimene ikka väga rikutud mõtlemisega (ei mõtle ma siin kohal roppu mõtlemist)...
on üsna loogiline, et kui inimene (varahommikul) koputab teise inimese uksele ja sealt vastususena "tule sisse" või "jah..." ei kuule, siis ta lahkub, mitte ei astu sisse. loogiline? või olen mina maailmast valesti aru saanud ja peaksin nüüd hakkama oma arusaama sellest maailmast (sic!) muutma? tegelikult ilmestab seda stseeni veel seegi, et oh õudu....julgesin selle kohta veel märkusegi teha, mispeale sain vastuseks kordamööda ja oma seitse - kaheksa korda järjest vastuseid: "ju sa siis ei kuulnud, et ma koputasin"; "ma natukene koputasin, sa vist ei kuulnud"; "mis sul viga on? viimased nädal aega oled mind sõimanud?" jne... kusjuures selle nädalase sõimamise kohtu puuduvad mul täielikult igasugused teadmised... või kui just "ma ei jõua"; "ei saa"; "mis sa tahad, ma magan" jne. väljendeist võib sõimu välja lugeda...
kuidas ei märka naisterahvas juba viie sentimeetrise läbimõõduga tolmurulle?
kuidas ei saa inimene aru, et armunute paar hoiab oma toa ust kinni selleks, et olla omaette?
kuidas ei saa inimene oma tegevuse järel maha kukkunud esemed võiks sealt üles tõsta ja tagasi panna?
kuidas ei saa inimene aru, et on väga nõme öelda oma tegevuse jälgedele viidates öelda, et võiks koristada ka?
kuidas ei tee inimene vahet sõimul ja kriitikal või tähelepanu juhtimisel?
kuidas ei saa inimene aru, et kui tema võib teistele mida iganes öelda ja teine ei või midagi vastu öelda?
kuidas ei saa inimene aru, et ei maksa teistele nii teha, mille eest ta ise sõimama hakkab?
kuidas ei saa inimene aru, et ta tõelise idioodina käitub?
kuidas ei saa inimene aru, et suurtes elektriarvetes võib süüdi olla tunde temapoolt põlema jäetud lambid?
kuidas saab inimene arvata, et katlakiviga ummistumas segisti ots tuleks puhastamise asemel välja vahetada?

miks raisk mul kunagi korterinaabritega ei vea? :(
sic!