torkehaavad

ma ei imesta sugugi enam oma kibestumuse üle, pärast seda kui mind nõelapadjana koheldakse, ei enam...

egolax

ehk....minu fotohuvi murdepunkt. müüsin täna oma esimese foto maha :P no teate küll seda pilti, mis mul tööjuures seinapeal rippus :) tuli üks klient ja küsis, et mis hinnaga see müügis on.... sümboolse tasuga teenisin ma oma piltide pealt esimese kasumi :D
ps. elu on jälle ilus :P

väikesed rõõmud

elus on nii palju pisikesi asju mille üle rõõmu tunda. need panevad sind mõtlema sellele kas ongi üldse midagi keerulist vaja. muidugi pirtsutame vastavalt tujule nende pisasjade tähtsusetuse üle, aga kui vaadata maailma avatud silmadega, võime leida nii palju asju, mis on veel avastamata või mille üle on veel rõõmustamata.
erinevatel inimestel on erinevad pisiasjad, mis nende elu täiuslikumaks muudavad. mõnele neist meeldib pea igal võimalusel söögist räägita ja seda mitte igaval ja monotoonsel toonil vaid kirega, mõni neist ei jäta kasutama hetkegi vaikust ja hakkab laulma, mõni on rõõmus midagi uut ja seninägematut avastades. mida iganes... on ääretult vahva näha, et on selliseid inimesi ja et oma rõõmude keskel ei huvita neid miski muu. hea on näha, et inimesed on õnnelikud. elu on avastamist väärt ja täis üllatusi. kahjuks ei leia neid üllatusi kodus paigal istudes ja oodates... tuleb ise agar olla ja avastada! elu on liiga huvitav, et seda maha magada...

südametu

otseloomulikult olen mina see südametu ja kalk kuju, kellele ei lähe teiste tunded ja mõtted korda. iga kord kui muutun haavatavaks saan ma kirvega kõige julmemal kombel seljahaava. miks ei võiks mõni ilus hetk jääda nii, nagu ta on? miks peab alati keegi kas siis tahtlikult või tahtmatult sellele vee peale tõmbama? ja kes üldse saab võtta omale õiguse teada mida ma tunnen või mõtlen? lugesin just hetk tagasi ühe kalli inimese blogist, et ka temal on vähemalt samasugune mõte. siinkohal tsiteerikski teda: sina pead teiste tunnetega arvestama, aga teised võivad sinu tunnetega arvestada.
elu on imelik, aga päris põrguks suudavad selle ikka ainult inimesed muuta...

väga halb mulje

absoluutselt kõigest on kõrini!
ma ei oleks tõesti tänast lisatööpäeva võtnud kui oleksin teadnud, et pean siin korraga kahe inimese tööd tegema. krt! normaalsetel päevadel on meid korraga neli inimest tööl ja siis on ka kohati rabelemist rohkem kui asi väärt on. aga tänaseseks otsiti ju AINULT ühte inimest juurde! eeldasin, et kui ühte otsitakse, siis on üks puudu, mitte kaks või minu puhul kaks ühes... labane käitumine ülemuse poolt, kes otsustas, et ei otsi tänaseks neljandat tööle kui mina olin juba öelnud, et tulen. persse! krt, nii ei saa ju äri ajada! väga halb mulje...

lõpuks...

LÕPUKS... lõpuks, ma ütlen teile....
lõpuks sain ma teada loo nime, mis on mind vahelduva eduga terve möödunud aasta kummitanud :) mäletan veel kuidas pisikeste sõnajuppide järgi, mis sellest loost meelde olid jäänud, tulutult üritasin leida interneti avarustest väikseimatki vihjet. viimati kuulsingi seda lugu umbes aastajagu tagasi. aga nüüd ma tean mis see on ja nüüd see on mul olemas ka :) õnneks kuulame tööjuures sellist kahtlase väärtusega internetiraadiot, mis näitab ka mängitava loo nime ja esitajat, seega kui seda keset kliendiga suhtlemist kuulsin, ütlesin kliendile, et kohe tegelen temaga edasi kohe kui olen ühe kiireloomulise asja korda ajanud... õnneks mõistis ta mind ja lubas rahulikult mu avastamisrõõmuga loo nime kirjutama...
nüüd on see olemas...vaikus....kuulan seda ja mõtlen, et aastane kummitamine on lõpuks asjaette läinud :)

kohatud kommentaarid

pärast seda kui personalijuht (naissoost) ühte lapsevankrisse piilus ja arvas, et teeb roosadest riietest omad järeldused ei suutnud ma oma suud pidada ja teatasin, et ma siis teen ka omad järeldused tema sinisest rõivastusest...

ühele õnnetule nais-kolleegile suutsin pärast vanuseteemalist juttu ja küsimust, et temast ma ju ikka vanem ei ole, öelda, et keegi pole temast vanem. ei midagi erilist, aga sel hetkel võttis kõiki asjaosalisi sõnatuks...

ennast ka vahel üllatab, milliseid kommentaare mu pisike suukene võib kuuldavale tuua. need kaks on kõigest viimase paari päeva näited minu mölapidamatusest (no shit, sherlock) ja seda juba tööjuures. iseenesest ei olekski see nii kohutav kui see toimuks tavapärase suhtlemise käigus omade sõpradega, nemad juba reeglina teavad minu teravat keelt ja selle mõju, aga oh ei, mul on ju vaja seda kõikjal ja kõigile tutvustada. oh mind naiivset küll kui mõtlesin, et pole vast kõigil töökaaslastel midagi minust peale sünnikuupäeva, nime ja telefoni numbri teada. ma lihtsalt ei oska suud õigel hetkel kinni panna ja vaikida. kümneni lugeda ma ka enne oma mölamulgu avamist ei oska. vaikimine on nõrkadele. järgmine hetk saadan samasisulisi kommentaare juba klientide suunas... mitte, et ma seda juba varjatud kujul poleks teinud, aga õnneks olen ennast vähemalt nii palju suutnud vaos hoida, et varjatud sarkasmist seni keegi kas pole aru saanud või vastupidi on aru saanud. eestlastel üldiselt (seda sõna rõhutaks siinkohal eriti) saavad sarkasmist aru... ei kujutaks väga ette, et peaksin vähemalt poolte oma lausete lõppu lisama "im kidding", sest muidu võetakse öeldut väga sügavale südamesse...